Photo: Francesco Antonio de Caprariis

Külas Pariisi vintaažturgude kuningannal

0

Oli udune laupäeva hommiku- poolik ning värskete saiakeste lõhnaga hullutav Pariis alles ärkas. Nautisime selle tava- päraselt elust kihava metropoli tänavate inimtühjust, võttes sihiks vintaažturgude kohaliku kuninganna, Marché aux Puces St-Ouen de Clignancourti.

Eelmisel päeval olime Montmartre’i väikeses kohvikus prantsusepäraseid õhukesi pannkooke süües arutlenud selle üle, mida turult leida võime. Kas meil õnnestub tabada seda õiget parisien stiili, täiuseni lihvitud ajatut elegantsi, või ootavad meid ees kuhjad tarbetut vanakraami ning ersatssuveniire? Igal juhul olime jõudmas meie sihtkohta Porte de Clignancourti metroojaama (võib valida ka Garibaldi peatuse, kaugus turuni on enam-vähem sama) ja lähitunnid pidid küsimusele vastuse andma.

Marché aux Puces St-Ouen de Clignancourti varalaegas
Pariisi äärealal paiknev turg näikse sarnanevat pigem väikese linnaga kui meile harjumuspärase kauplemiskohaga. Väikesed ja suuremad tänavad moodustavad poekeste ja lettide labürindi, millesse esimest korda sattunud huviline võib kergesti ekslema jäädagi. Kuid kas polegi see kõige põnevam? Nagu iga vanakraamiturg, pakub ka Marché aux Puces St-Ouen de Clignancourt lõputut valikut kõige erinevamat sorti kaupa: haruldased vintaažrõivad,vanade aegade pitserit kandev mööbel, hinnaline portselan ja lugematud pärlikeed on kõrvuti Hiinas toodetud odava kraami ning kipskujudega. Just see teeb tõeliste leidude avastamise raskeks, kuid uskuge meid, see aeg saab kuninglikult tasutud. Üsna pea on selge, et turgu valitsevad mööbel ning sisustuskaubad, mis võtavad enda alla vaat et terve omaette kvartali. Uudistaja ees avanevad tänavad eri ajastute ja stiilidega, 19. sajandi Prantsuse salongides kasutusel olnud mööblist popkunstist inspireeritud esemete, art deco ning nüüdisaegse disainini. Nüüd oleneb juba kliendi maitsest, mis teda enim kõnetab. Ka hinnaklass pakub kõikidele midagi: juba 8-10 euroga võib saada tõeliselt väärtusliku vanaaegse vaasi või küünlajala omanikuks, samas jäi silma ka kaunis disainertool hinnaga 2500 eurot. Üllatuslikult pakuvad paljud müüjad võimalust korraldada suuremate ostude transporti sihtkohta, seda muidugi lisatasu eest.

Üks hautatud vasikaliha, s’il vous plait!
Pärast kolme tundi jalutamist, ostmist ja rohkeid vestlusi prantsuse ja inglise keeles tunneme end tõeliselt näljastena. Loomulikult tekib küsimus, kas selles mõnusat egadetaguse Pariisi hõngu pakkuvas kohas on ka mõni söögikoht, mis vähegi sarnast atmosfääri edastaks. Õnneks selgub, et ongi, ning pärast mõningast ekslemist viivad jalad meid väikese kohvik-restoranbistrooni, mis kannab nime Cafe Paul Bert. Keset mööblilette paiknev armas kohake näeb välja imepäraselt prantsusepärane: laudadel korvikesed värskete lõhnavate baguettes’idega, kohapeal valmistatud friikartulid on keeratud vanu ajalehti jälendavatesse paberist tuutudesse, rääkimata juba vanaema stiilis valmistatud kanahautisest ning aeglaselt hautatud vasikalihast Bordeaux veini kastmes. Muidugi käivad asja juurde mõnusalt rustikaalne interjöör ning puidust laudade-pinkide taga rõõmsalt odavat majaveini nautivad lõunastahad. Imepärane eine tuntavas prantsuse stiilis.

“Naerata, Madame!”
Just siis, kui oleme otsustanud selle kodukujundajate paradiisi selleks korraks selja taha jätta, kohtume jastutruudes rõivastes härrasmehega, kes pakub retrostiilis portreepiltide tegemist ehtsa 19. sajandi lõpust pärineva päevapiltniku kaameraga, tänapäevase fotoaparaadi isaga. Miks mitte rännata ajas tagasi ning lõpetada see jalutuskäik läbi sajandite sellise harukordse mälestusega? Tundub igati kohane ja väga pariisilik. Au revoir!