Jorge Rodrigues: Eestist on saanud minu teine kodu

0

Kohtume Jorgega ühel mai pärastlõunal Tallinna kohvikus. Nõmme Kalju meeskonnas mängiv portugallane on üks Eestis elavatest lõunamaise kultuuri esindajatest, kes siin end päris koduselt tunneb. Uurime, mida ta kohalikest arvab ja kuidas eestlastesse oleks võimalik natuke rohkem jalgpallipisikut süstida.

Jorge, sinu puhul me ei saa üle ega ümber jalgpallist. Mida peaksime tegema, et Eesti jalgpallikultuur oleks vähegi sarnane Portugali või Itaalia kirglikule suhtumisele?

Eeskätt tuleb noortega tööd teha. Väga kasulik on tuua siia välismängijaid, sellega tekib meeskonda ainulaadne õhkkond. Nad nakatavad ka kohalikke jalgpallipisikuga, mitte ainult ei anna  tehnilisi oskusi edasi. Pealtvaataja tuleb eeskätt vaatama kirge mängija silmades, see peab välja paistma.

Kui tähtis roll fännidel üldse on?

Meil Nõmme Kaljus on ütlemine, et fännid on meie kaheteistkümnes meeskonnaliige. Nad on osa klubist, nii tähtis see ongi. Jalgpallikultuuri tuleb hakata arendama maast-madalast, seda pisikut ei teki, kui pered ei tule koos staadionile aega veetma.

See, millest sa räägid, on juba elustiilimuutus. Kui me räägime noortest, uuest põlvkonnast, siis millisena sa jalgpalli rolli näed?

Las ma räägin sulle loo. Linnajagu, kus ma üles kasvasin, oli karm. Palju tulevikuta noori, kuritegevus, narkootikumid. Jalgpall andis mulle võimaluse sellest kõigest eemaldumiseks, põhjuse millenigi pürgida, kuhugi jõuda. Minu ema ei surunud mulle kunagi midagi peale, ta ütles ainult, et sa ei pea valima koolihariduse ja jalgpalli vahel, sa jõuad teha mõlemat. Selleks, et saada, mida sa väärt oled, tuleb selle nimel kõvasti tööd teha. Jalgpall ei ole ainult sport, lisaks aktiivsele ja tervislikule eluviisile annab see ka kuhugi kuulumise, millegi osaks olemise tunde. Sa oled aktsepteeritud, oled osa meeskonnast. Just see kuulumise tunne on noortele oluline, kuna teatud vanuses ei ole elus õige suuna valimisel määravad enam vanemad, vaid kool ja eakaaslased. Noortel peavad olema õiged eeskujud.

Oled suure osa oma elust ja karjäärist veetnud välismaal. Kui mugavalt sa end võõras keskkonnas tunned?

Kogu asi algab iseenda leidmisest maailmas rännates. Kui sa ei ole avatud, siis iga riik võib osutuda sinu halvimaks õudusunenäoks. Elu ise on parim õpetaja, tuleb alati püüda näha positiivset, näidata üles austust ning võtta vastutus noorema põlvkonna kujundamisel. Näen, et minu ülesanne on anda endast parim noori õpetades, olla neile eeskujuks, inspireerida neid üles leidma oma tugevused, kuid sealjuures jääma iseendaks. Kunagi ei saa olla see, keda teised tahavad sinus näha, tuleb olla sina ise.

Lõpuks jõuame sinu Eestis elamise juurde. Paljud lõunamaise kultuuritaustaga inimesed peavad siinset elu päris raskeks, kuidas sina oled kõik need aastad hakkama saanud?

 Minu kogemus Eesti ja eestlastega on ajas üha paranenud. Alguses ootasid ka mind kinnised uksed, mind nähti ühe järjekordse turistina, mitte ühena enda seast. Aga nagu ütlesin, tuleb olla avatud ja omada kohe algusest peale positiivset suhtumist. Olen siin, et anda endast parim ja aktsepteerin inimesi sellistena nagu nad on.  Mõistsin peagi, et eestlased ei ole mitte külmad nagu sageli arvatakse, vaid lihtsalt alguses kinnised, sageli tuleb see tagasihoidlikkusest või ujedusest. Kui oled ise avatud, siis teatud aja pärast ka nemad avavad end sulle.

Kuidas sa end Eestis tunned? Mis on see, mis sulle siin elamise juures meeldib?

 Eesti on praeguseks muutunud minu teiseks koduks. Siin tunnen puudust Portugalist, seal olles Eestist. Mulle väga meeldib Tallinn, jalutada vanalinnas, veeta sõpradega aega Varblase terrassil, külastada piirkondi, mida vahel kohalikud ise ei hindagi või on alles avastamas. Näiteks Rummu vangla ümbrus, oled sa pannud tähele, kui ilus seal on? Puhas selge vesi, vaikus, kaunis loodus. Olen Eestis ka teisi paiku külastanud ja ringi sõitnud, siin on palju mida vaadata ja teha. Üks asi, mis mulle kohe silma jäi, on väikese riigi kohta äärmiselt mitmekesine kultuuriprogramm, vähese vaevaga on kõik kättesaadav. Mul oli lapsepõlveunistus näha Cirque du Soleil etendust, aga kuna elasime pealinnast kaugel, ei olnud selleks võimalust. Ja nüüd nägin selle Eestis ära! Olin põnevil nagu laps, kui tundsin ära tuttavad meloodiad.

Muidugi on teil ka Skype ja tasuta internet, mis sageli välismaalastele meenub esimesena Eestist rääkides. Transport töötab hästi, bussid saabuvad õigeaegselt ja süsteemi õpib ruttu selgeks.  Siin on lihtne elada, kuna valitseb organiseeritus ja kord. Kuritegevus on väike, siin on hea elukeskkond. Näen talvel lapsi lumehanges mängimas, vanemad võivad rahuliku südamega neile veidi vabadust anda, kartmata röövimisi. Tegelikult on Eesti maa, kus õige suhtumisega on väga hea elada, siin on tore segu erinevatest kultuuridest.

Kas on ka midagi, mis sind on häirinud Eesti või eestlaste juures?

 Alguses häiris mind toit. Mulle meeldib ise toitu valmistada ning olen harjunud Vahemere köögiga. Alati ei olnud siin saadaval kõiki toiduaineid või kui, siis polnud nad päris õige kvaliteediga. Tuli harjuda ja kohaneda, aga tegin seda hea meelega. Muidugi oli algul raske treeningusse tulla, kui väljas oli külm või vihmane. Olen ka märganud, et kohalikud ei kanna väga sageli ilmale vastavat rõivastust, kuna stiili ei taheta funktsionaalsusele ohverdada. Päikest ikka igatsen, sellest ei pääse, aga asju tuleb õige suhtumisega võtta, positiivset näha.

Seega võime loota, et jääd veel siia?

 Praegu küll, jaa. Näen end teatus mõttes Nõmme Kalju ja Eesti jalgpalli saadikuna. Eriti Portugalis olen sel teemal palju intervjuusid andnud, Eesti jalgpallikultuuri tutvustanud. Tunnen, et minu ülesanne on noori innustada, neid õpetada. Õppimine ei lõpe kunagi. Ka mina ei ole täiuslik, aga püüan iga päev liikuda sellele lähemale, areneda, tööd teha. Võime olla endaga rahul, kui homme teeme vähem vigu kui täna või eile tegime.

Aitäh Sulle, Jorge!

Rohkem uudiseid Jorge’i Facebooki leheküljel: Jorge Rodrigues