Ateena

0

Päris ausalt öeldes jättis esimene külaskäik Ateenasse mõned aastad tagasi mind külmaks. Lärmakas, võrdlemisi lohakas ja räpane ning tundus, et ka vaadata ei ole ülearu palju. Hea küll, ronid korra Akropolise mäele, tantsid ühel õhtul traditsioonilises restoranis ringis zorbast, jalutad edasi-tagasi vanalinna Plaka restoranidest ümbritsetud peatänaval ja…ongi nagu kõik. Zeusi templi on nad ka lasknud ära laguneda, mõned postid veel vaid püsti. Olümpose jumalad ja Vana-Kreeka õilsate ideede graatsiline maailm, mis minu kujutluses oli eksisteerinud, haihtus. Nii palju siis tsivilisatsiooni hällist! Mitmed teisedki kinnitasid, et mul on õigus: Ateenasse ei tasu minna, kui siis kasutada sadamana kauniks saarepuhkuseks Kreetal või Santorinil.

Sestap ei hüpanud ma just rõõmust lakke, kui töö mind nüüd tagasi Ateenasse tõi. Muidugi, päevad on küll täidetud koosolekutega, kuid õhtul tahaks ikka väikese jalutuskäigu teha ning oleks ju tore, kui linn ikka meeldiks. Ootamatult avastasin aga sellel reisil Ateena uue nurga alt ning kuigi ta ei kasvanud mulle südame külge nagu seda on teinud mõned teised paigad, mõtlen talle nüüd tagasi naeratusega. Eks selle südame külge kasvamisega on nii, et igaühele oma. Mõni koht lihtsalt räägib sinuga rohkem kui mõni teine. Avastamist väärib Ateena aga igal juhul, selles vanas ja väärikas linnas on nii mõndagi ilusat.

Plaka vanalinn oma suveniiripoodidest ja restoranidest ümbritsetud tänavatega ei tundunud enam lihtsalt lärmakas (seda muidugi ka), vaid mõnusalt elust keev, värviline, rõõmus. Põnevaid vürtse ja Kreeka hõrgutisi täis poed kutsuvad külastama ning minu kott täitus värviliste safrani-pipra-tshilli pakikeste, oliivõli põhjal tehtud loodusliku kosmeetika ning pehme halvaaga. Üsna ruttu õpib ostmisväärset odavast kitshist eristama ning sellest mööda vaatama. Lõppude-lõpuks ei ole rämpskaup ju ainult Ateena probleem, vaid osake globaalsest turismiärist. Kõrvuti traditsioonilisi roogi pakkuvate pererestoranidega on kaasaegsed modernse sisustusega kohvikud, mis palaval päeval jäätist meenutavat Kreeka jogurtit ning jäist frappet pakuvad. Agaralt kliente püüdvad kelnerid ei erine oma hüüetega eriti millegi poolest oma teiste Lõuna-Euroopa linnade kolleegidest. Sellest korrast jäi meeldiva hetkena meelde härrasmees, kes peale põgusat vestlust mulle ütles: “Tänan Teid, et mind austasite ja peatusite. Kui soovite millalgi meie restorani külastada, on esimene jook minu poolt.” Võib-olla ütleb ta seda igale sõbralikuma moega turistile, aga see polegi oluline, peamine on soojus, mis sellest hinge jäi.

Teada-tuntud külastamisväärsete vaatamisväärsuste kõrval – Akropolise mägi oma amfiteatrite ja templitega on ikka uskumatult võimas -, võiks sisse põigata ka Akropolise muuseumisse, mis alles mõned aastad avatud ning sisaldab Akropolise mäelt taastamistööde käigus leitud antiikskulptuure, templite ornamente ja palju muud põnevat. Väga huvitav tund antiikmaailmas sai veedetud ka küklaadide kunstile pühendatud muuseumis, kus skulptuuridele lisaks võis vaadata ka väga hästi tehtud filmi antiikkangelaste elust. Vähegi ajaloost huvitatutele pakuvad avastamisrõõmu Ottomani ja Rooma impeeriumi jäljed linnapildis, üldsegi mitte kaugel Plaka rahvarikastest tänavatest.

Pargid, kus õhtuti põlevad Veneetsiast tuttavas stiilis laternad, välirestoranid ja kohvikud, merelainete kohin rannalokaalide terrassidel – ka see on osake Ateenast. Kõrvuti luksusbutiikidega paiknes lihtne puust laudade ja pinkidega tänavarestoran, kus traditsioonilise Kreeka stiilis õhtusöögi eest – grillitud halloumi juust pita leival, kana souvlaki, valge vein – tuli välja anda vaid kümme eurot. Kipskujud kõrvuti kaunilt tikitud valgete puuvillasärkidega. 40-kraadises kuumuses kasukate müümine. Filosofeerivad ja kiruvad taksojuhid. Ajahambast puretud antiik ja täiuseni viimistletud läikiv marmor kaasaegsetes hoonetes. Ateena on kontrastide linn, uus ja vana elavad käsikäes. Selles mõttes ehk sarnane Roomaga, aga ometi erinev. Maitseb ja lõhnab erinevalt. Hingab erinevalt. Igaühele oma ja kas peabki valima?

Tarkusejumalanna Athena kutsub oma linna avastama. Ehk teeb seda ka mängutujus veinijumal Dionysos, kes õhtusöögilt tulevad rõõmsas tujus külalised meeleldi linna käänulistel puudest varjatud tänavatel ära eksitab.